Valguses & Varjus

Kui keegi oleks mulle selle nädala alguses öelnud, et minuga juhtuvad sündmused, mis nädala lõpus juhtusid, oleksin ma seda inimest tõenäoliselt hulluks pidanud.

Olen palju mõelnud, elus toimuvat analüüsides, et kas ja kui palju me suudame oma elu tegelikult suunata. Täna olen ma arvamusel, et paljud asjad lihtsalt juhtuvad, kui aeg, olukord ja inimesed, kes situatsioonis osalevad, on toimuvaks valmis.

Olen üsna tavaline inimene, kelle erilisus  seisneb teatud mõtetes, arusaamistes, tegudes, tegemata jätmistes ja sõnades. Olen inimene, kes on enda pähe lukustanud teadud mõttemustrid ja kes on loonud mõnedele neist ka mõnusa turvalise vangla, kus on piisavalt mugav olla,

kuid mille kongi ukselukk on täpselt nii tugev, et välja pääseda omal jõul on võimatu.

Olen ka inimene, kelle peas samal ajal teistsugustes mõttemustrites ei eksisteeri mingisuguseid piiranguid, vaid need on vabad kui kuldnokad, kes sügisel lendavad teatud ajahetkel lõunamaale, et järgmisel -millalgi kevadel- koju naaseda.

Seoses nende kahe mõttemustripoolusega minus, olen ma oodanud midagi või kedagi.

Ei, ma pole lihtsalt sõna otses mõttes seisnud mittemidagist tehes ja oodanud, et tuleks nö. “prints valgel hobusel ja päästaks vaese printsessi kurja nõia küüsist”.

Ma olen oodanud iga päev oma südames ja mõtetes vaikselt.

Olen kokku korjanud kild killu haaval elu poolt saadetud märke.

Vanemaks saades olen hakanud neid märke rohkem tähele panema ja osanud mõnikord näha ka mõnda, mille nägemiseks silmi ei saa kasutada.

Neid imelisi mikroskoopilisi osakesi oskab ära tunda tajumaailm.

Olen avastanud, et Minu Inimesega jätkub mõtisklushetki hingelähedastel teemadel hommikuni.

Sellele inimesele meeldib olla tark, osavõtlik, huvitav, kaastundlik. Meeldib kogeda võimalikku ja võimatut üheaegselt; luua sild mineviku, oleviku ja tuleviku vahel mitte õlekõrrest, vaid murdumatust terasest.

Talle meeldib mäletada olnut ja analüüsida tulevikku, neid kahte olevikuga sidudes.

Ta armastab riskida oma põhimõtete ja enesele kehtestatud reeglitega, sest ainuke reegel elus on see, et reegleid pole. Kõik on võimalik.

Põhimõtted on mingid kummalised oma pähe kinnistatud mõtted, mis iseloomustavad egos kinni olevat paindumatut jäärapäist olevust, kes poeb sõnakõlksu “põhimõtted” taha siis, kui mängu tuleb suur ego, mis keelab aktsepteerida ja olla tolerantne.

Minu Inimesel pole selliseid põhimõtteid.

Minu Inimene on avatud ja aktsepteeriv ka selle suhtes, mis esmapilgul tundub ehk kummaline ja võõrastav. Meie kõigi maailmad on samaaegselt väga erinevad ja teisalt üsna ühtemoodi. Lihtsalt mõni inimene neist on rohkem Minu Inimene, kes laseb olla teistel ja jätab olemiseks ka endale ruumi.

Me kõik oleme inimesed  ja kellegi looming, nimetagem siis Loojat Jumal, Allahh, Buddha või Taara.

Minu Inimene armastab kodu, kuid ta kuulub maailmale. Minu inimene loob ja laseb luua nii endale kui teistele.

Minu Inimene on andekas selles, milles ta täpselt parasjagu otsustab andekas olla ja millesse ta täpselt sedavõrd usub ja panustab, et ennast andekana tunda.

Minu Inimene on julge ise ja julgustav teistele. Minu Inimene ütleb, et maailmas pole midagi võimatut kellelegi. Meil kõigil on mingil hetkel võrdsed võimalused. Need pole mitte materiaalsed, mis tõesti tihtilugu on määratud sünnihetkel, vaid need on võimalused vaimselt areneda.  Igas kohas, riigis on oma, just sellele paigale omane, vaimne tase. Nii Inglismaa kuninganna kui Nepaali põllumehe silmad võivad olla üksteise suhtes samal kõrgusel. Seda nimetatakse vahel ka väärikuseks.

Minu Inimene oskab olla vaimukas ja julgeb olla otsekohene ja aus.

Aus olemiseks on mõnikord rohkem julgust vaja, kui jalutades läbi Aafrika kõrbe  keset mürkmadusid ja skorpione paljajalu.

Selline on Minu Inimene, selline olen Mina.

Tere tulemast!

Elu – ühtaegu hirmutav ja vastupandamatu, jõuline ja nõrk, lootustandev ja lootust võttev, tark ja rumal, püüdlik ja laisk, ilus ja kole, naljakas ja kurb.

vihmas

Sellised mõtted valdasid mind päeval, kui minu maailm kokku varises.

Kogu keha valutas füüsiliselt ja mõtted peas keerlesid üha jõulisemalt ja kiiremini, kui laste mänguvurrid, mis ei taha enam ise seisma jääda. Mida jõulisemalt ma stop nuppu vajutasin, seda kiiremini ja suunamatult minu mõtted keerlema hakkasid. Mingil hetkel taipasin, et ma ei suuda neist mitte ühtegi lõpuni mõelda. Alustasin paljudega korraga ja igaühega eraldi, kuid mitte kunagi ma neist ühtegi ei lõpetanud.

Selleks, et peatada kas või minutiks enda sisemust raputavat värinat, hakkasin kirjutama. See sundis mind tasapisi ka uuesti hingama hakkama. Olin siiani kasutanud kopse minimaalselt, justkui kartes, et, kui võtan sügavama sõõmu õhku, kaon koos selle väljahingatava õhuga ära.

Tundsin ennast nii õhukese ja haprana kui tolmukübe, mille veidi liikuvam õhk võib minema puhuda.

Isegi liigutada ei julgenud palju, sest siis pidin ma olemas olema, aga seda ma enam ei julgenud. Kartsin eksisteerida, kartsin mõelda, kartsin hingata ja kartsin neelata.

Huvitav, kuidas keha reageerib hirmule….?

Esimene reaktsioon on see, et polegi õhku, siis tekib kurgus nii suur valu, kui angiini korral. Keha kaotab isu ja füüsilise jõu…. Emotsioonid liiguvad üles ja alla, vasakule ja paremale. Ühel hetkel tekib suur jõud ja enesekindlus, sekund hiljem tabab must masendus ja nõrkus.

Kas selline ongi hulluks minemine?

Ja siis tulevad appi sõbrad, kes mõistavad Sinu hinge ja valu.

Nad on valmis rääkima Sinuga tunde, Sind lohutama, püüavad tagasi tuua kaotatud enesekindluse, räägivad, et elu pole tegelikult lõppenud, et Sul on tegelikult elu veel ees ja kindlasti selle parem osagi. Et nad armastavad ja hoolivad Sinust ja ei jäta Sind kunagi. Et Sa võid neile helistada iga kell, kas või öösel, kui enam jälle hingata ei saa. Nad ütlevad, et Sa oled tegelikult väärt enamat kui olla õnnetu. Nad käsivad minna välja jalutama kas või roomates, kui jalad ei kanna. Nad toetavad Sind oma mõtetes nii tugevalt, et seda on lausa füüsiliselt tunda.

Ja siis nad saadavad Sulle sellise kirjutise, mis paneb mõtlema. Mitte kohe, sest valu matab hinge. Alles umbes sajandal lugemisel hakkab kirjutise mõte kohale jõudma ja tekib lootus, et ehk polegi 36-aastaselt kõik veel läbi…

Kirjutan selle kõigile Teile, kes on tundnud, et ükskord varises maailm kokku ja oli tahtmine lakata olemast. Kirjutan selle siia selleks, et öelda, ärge…

Suur tänu Tiina ja Külli, olete mulle kallid.

“Kui ma hakkasin ennast armastama”

Charlie Chaplin

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.

Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –

sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.

Täna ma tean: see on USALDUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,

et ma üritan peale suruda oma soove.

Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige

ja see inimene ei ole selleks valmis.

Isegi kui see inimene olin mina ise.

Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,

et ma ei elaks oma tõe vastu.

Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

lõpetasin unistamise teistsugusest elust

ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada.

Täna ma tean: see on KÜPSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

siis ma ei keelanud endale enam vaba aega

ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.

Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu,

mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama.

Omal viisil ja omas tempos.

Täna ma tean: see on AUSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea:

toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.

Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”,

aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus,

mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini.

Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast.

Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK.

Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.

Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.

Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,

sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.

Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Piret Veski looming

Epiloog

Mõnikord kirjutan mõtteid üles, kuid jäävad tol hetkel poolikuks ja lõpetamata ning järge ootama. Mõni aeg hiljem lappan oma poolikud kirjutised üle ja lõpetan mõtted. Alljärgneva loo leidsin üles täna õhtul, kui mingil kummalisel põhjusel (tegelikult on sellele isegi põhjendus, aga las hetkel jääb see saladuseksJ) avasin pooleliolevate tööde faili. Naljakas on see, et täna tundus see lugu isegi sellisena, nagu mõned kuud tagasi kirja sai pandud, täitsa lõpetatud kohe. Kuna lugu on kirjutatud minevikus, siis ka antud sündmused toimusid minevikus.

Mida teha, kui kõik ongi terve päeva valesti?

Olen olnud terve päeva alates hommikust väga halvas tujus. Praeguseks hetkeks võib siiski öelda, et olin, sest hetkel seda juttu kirjutades loodan tõesti, et suudan endale selle negatiivsuse lahti mõtestada ja sellega ka kõik negatiivsed tunded minema pühkida.

Niisiis on alates hommikust kogu aeg viltu vedanud. Tegelikult sai asi alguse juba eile õhtul, kui sain pühapäeva õhtul Saksamaalt emafirmast meili, kus olla tänaseks hädasti miskit nimekirja vaja. Arusaamatu mulle, et mõttes mis saadetakse pühapäeval soov ja esmaspäeval peaks olemas olema. Loomulikult saatsin teema kuu peale. Täna hommikul aga tuli see kahjuks taas päevakorda võtta.

Mida teha, kui mõnikord on kõigest kõrini?

1. Astuda kaks sammu tagasi ja kujutleda ennast olukorda, kui probleemi veel polnud.
2. Mängida mõttes läbi teine ja parem stsenaarium olukorrale.
3. Püüda jätkata mängu uue stsenaariumi järgi.
4. Jääda rahulikuks.
5. Taandada ennast emotsioonidest, st vaadata kogu situatsiooni justkui filmi, kus sina osatäitja ei ole.
6. Lihtsalt oodata, sest tihtilugu lahenevad olukorrad iseenesest kuidagi.
7. Minna stressiallikast eemale ja tegeleda nt 30 min. ainult iseendale huvitava tegevusega.
8. Küsida endalt, kas minu muretsemine ja närvitsemine muudab olukorda? Kui ei muuda (tõenäoliselt ei muuda), siis on ju stressamine mõttetu.
9. Suunata tähelepanu stressiallikalt mujale.
10. Teha väike jalutuskäik värskes õhus.
11. Juua rahulikult omaette head kohvi/teed.
12. Kohvi joomise ajal püüda hoida pea muremõtetest puhas ehk siis asendada need mõne meeldiva mõttega.
13. Kinnitada endale, et ma olen hea, õiglane ja ilus.
14. Probleemid ei jookse eest, et neid peaks ilmtingimata taga ajama.
15. Kui peale enamiku nende soovituste järgimist on sama vilets ja väljapääsmatu tunne, siis teha järgmist:

1. Võtta paber ja pliiats. Panna kirja kõik negatiivsed tunded, mis sind valdavad. Siis sulgeda silmad ja vaadata end eemalt. Vaadata, milline masenduses närvipundar seal eemal istub. Siis vaadata selle kodaniku sisse ja näha neid üleskirjutatud negatiivseid emotsioone. Kui olla need kõik fikseerinud, siis öelda neile konkreetselt: „ Ma ei vaja teid enam, te võite nüüd ära minna…“ Oodata paar hetke ja siis visualiseerida, kuidas nad tõepoolest kehast lahkuvad. Avada silmad ja tunne ongi parem.
2. Igal järgmisel korral, kui taas mõne neist emotsioonidest enda juures täheldad, siis mõelda kiiresti, et seda pole ju olemas, läks minema.
3. Ja loomulikult tuleb endasse uskuda, et ma olen kõikvõimas ja suudan emotsioonidest vabaneda.

Emotsioonidest vabanemise tehnika sain aasta alguses Emotsioonide vabanemise kursuselt, mille viis läbi Ingmar Villido. Kahjuks on 100% selle järgimine mulle veel kätte saamatu, aga ma vähemalt püüdlen selle poole.

Ma olen väsinud…

Väsinud kuulmast iga päev arvamusi teemadel kaaselanike mõttest ja mõttetusest; mõistusest ja mõistmatusest; lugupidamisest ja lugupidamatusest; headusest ja pahatahtlikkusest; edukusest ja läbikukkumisest; suutlikkusest ja suutmatusest.

Seda loetelu võiks jätkata nii pikalt, kui palju on eesti keeles kirjeldavaid sõnu.

Niisama palju olen ma väsinud hinnangute andmisest nii endale kui teistele. Tegelikult pole hinnangutel absoluutselt tähtsust, kuna elu kulgeb omasoodu nagunii. Hullem veel, kui antud hinnang osutub totaalseks jamaks ja valehinnanguks. Katsu siis pärast oma südametunnistusega uuesti kaubale ja sõbraks saada.

Inimesed on erinevatel eluetappidel erinevad. See, kuhu lõpuks jõutakse on saatuse poolt ette nähtud. Kõlab fatalistlikult, aga on palju tõestusi ja sündmusi, mis fatalismi uskumist toetavad.

Loomulikult tekib kohe küsimus, et milleks on siis vaja näiteks enesearenguga tegeleda, kui nagunii on kusagil kellegi poolt juba algusest peale Sinu saatus ette määratud.

Polegi vaja…..

… juhul, kui tunned ennast oma olemasolevas kestas hästi. Kui kõik mõtted ja teod tekitavad Sinu meeltes harmoonia ja füüsises rahulolu, siis oled õnnelik inimene.

Enesearengu mõte on luua terviklik hinge, meelte ja keha harmoonia. Just nimelt terviklik, mitte täiuslik, kuna täiuslikkust pole olemas. Ja ongi hea, et pole, sest täiuslikkus oleks igav. Kui miski siin elus oleks täiuslik, siis oleks elu justkui elatud. Poleks enam mõtet ja vajadust edasi minna, sest kogeda poleks enam midagi.

Inimene on aga loodud kogemisteks.

Inimene on aga loodud Teel käimiseks. Iseenda Teel, kus ainsaks hindajaks on südametunnistus ja ainsaks hinnanguks tehtud teod.

Hinnang on alati subjektiivne, mitte objektiivne. Tegelikult pole elus midagi objektiivset. Naljakas, et üldse need mõlemad sõnad omadussõnadena kasutusel on. Mitte kunagi ei saa mitte ükski arvamus olla objektiivne, sest alati on arvamise taga arvaja subjektiivsus. Nii palju kui on inimesi, on ka „mättaid“, mille otsast vaadata ja hinnata.

Tuleb tänulikkusega vastu võtta abi, kui seda pakutakse ja abi pakkuda, kui vajatakse. Teha seda sisemiste ja välimiste kommentaarideta, lihtsalt aktsepteerides ja tänulik olles.

Tuleb igal hommikul ärgates õnnelik olla ja lasta igal päeval kulgeda koos ootuste ja ootamatustega.

Tuleb maailma vaadata läbi uudishimulike silmade ja avali südame.

Tuleb ennast armastada ja tuleb teisi armastada.

Kui me suudaksime viia oma mõtlemise sinnamaale, et loobuksime igasuguste hinnangute andmisest ja nende kuulamisest, oleksimegi jõudnud seisundisse, kus meie emotsioonid ei kõiguks üles ja alla; vasemale ja paremale. Oleksime jõudnud püsiva meelerahu oaasi.

Viimasel ajal on väga palju räägitud mõtte jõust. Tundub, et inimesed on alles nüüd hakanud sügavamalt mõtlema selle üle, mida tegelikult tähendab mõtlemine ja kuidas on see seotud meie eluga. Kui mõtleme positiivselt, siis kogeme elus rõõmu ja rahulolu. See kõik on suurepärane ja õige. Mõtte jõud on võimas.

Ilmselt tahab enamik inimesi tunda ennast hästi ja on valmis proovima positiivset mõtlemist. Tegelik elu näitab aga, et ega see nii kerge olegi. Selleks peaksime oma mõtteid kontrollima ju 24/7. Mina olen igatahes proovinud ja kõige enam suudan vastu pidada ehk mõne tunni. Peale seda viskab elu ikka mõne sellise negatiivse kogemuse, et positiivseks jääda oleks ilmselge eneseületus. Mõtleva inimesena suudan ma (tähelepanu) PEALE negatiivsete emotsioonide kogemist jälle positiivselt mõelda, kuid mis kogetud see kogetud. Vahepealne üleelamine on hea rütmi rikkunud. Seega 100% positiivne olla pole tavalisele inimesele lihtsalt võimalik. On võimalik oma pahameelt, solvumist või negatiivsust mitte välja näidata, kuid enda sisemuses kanname seda mingi aja nagunii. Loomulikult on võimalik pöörata mõned negatiivsed mõtted positiivseteks, kuid alateadvuses eelneb sellele ikkagi mõte, et toimus miskit ebameeldivat.

Kui me mõtleme positiivselt, siis mida me peale selle, et tunneme ennast hästi ja tõmbame endale ligi positiivset energiat, veel saame?  Mitte materiaalses mõttes, sest see pole antud kontekstis tegelikult tähtis.

Lisaks mõtte jõule on olemas veel üks väga suure tähendusega vägi – nimelt sõna jõud.

Kuulsin paar päeva tagasi üht inimest rääkimas hiljuti tehtud uurimusest, milles oli küsitletud erinevate Eesti koolide õpetajaid. Küsimuseks oli, et millest nad tunnevad kõige rohkem puudust. Üllatuseks ei vastatud, et tahaks paremaid õpetamise vahendeid, suuremat palka, paremaid õpilasi jmt.

Õpetajad tundsid kõige enam puudust tunnustusest. Lihtsalt mõnest sõnast, millega õigel ajal ja õiges kohas oleks jagatud tunnustust tehtud töö eest. Tundub esialgu pisut uskumatugi.

Kui peatuda ja teemale pisut sügavuti mõelda, siis ega see olegi nii imelik.

Sõnadel on suur jõud. Ilmselt on enamik inimesi tundnud väga palju erinevaid tundeid just peale teatud sõnade kuulmist.

Kuuldes enda kohta midagi väga negatiivset, on suur solvumine ilmselge. Kuuldes väga kurbi uudiseid, tulevad pisarad silma hetkega. Kuuldes enda kohta kiitvaid sõnu, siis võime ilmselt rõõmust kasvõi lendu tõusta.

Sõnu saab öelda mitut moodi.

Võib lausuda ainult ühe lause väga vaikselt, kuid lüüa nende sõnadega teisele hinge haav terveks eluks. Võib karjuda vihast hääle kähedaks, kuid teine tunneb südames, et tegelikult temast ju hoolitakse. Sõnade taga peitub järelikult palju erinevaid tähendusi. See, kuidas neid mõistetakse, sõltub juba kuulajast.

Esmalt mõjutab kuulaja arusaamist sõnadest ilmselt seotus ütlejaga. Kui ütleja on kuulajale tähtis, on ka ütleja arvamus oluline. Kui ütleja pole kuulaja jaoks autoriteetne, siis läheb kuuldu ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning vahepeal miskit olulist tunda ilmselt ei jõuagi.

Teiseks on oluline kuulaja käesoleva hetke meeleseisund. Kui inimene on rõõmus ja õnnelik, siis positiivsed emotsioonid pehmendavad negatiivsete tunnete kogemist. Olles õnnetu, siis kuuldes rõõmusõnumit või enda kohta kiitust, võib halb meeleolu hetkega paremaks muutuda. Selles seisundis negatiivse kuulmine võib pühkida viimsegi toe jalge alt.

Seega tasub alati enne kellelegi halvasti ütlemist vaadata inimesele otsa ja mõista, kas praegu on ütlemiseks parim hetk. Kui hetke valida pole võimalik, siis mõelda väga hoolega sõnadele, kuidas öelda.

Kas sõnad mõjuvad ainult kuulajale?

Kindlasti mitte. Väljaöeldud sõnad mõjutavad ka ütlejat. Proovi mõelda tagasi mingile hetkele, kui ütlesid kellelegi pahasti. See keegi solvus näiteks ja muutus kurvaks. Ma tõesti ei usu, et peale seda Sa ei mõelnud sellele, mida ütlesid ja kuidas seda ütlesid ja kuidas see mõjus kuulajale. Isegi kui ütlemine oli õigustatud, siis tavaliselt järgneb sellele sisemine dialoog iseendaga, oma südametunnistusega. Me mõtleme, et äkki oleksime pidanud tegema miskit teisiti, kasutama veidi teistsuguseid väljendeid või rääkima teise alatooniga. Võimalusi on palju, millele mõelda.

Me ei mõtleks neid mõtteid, kui kuulaja poleks reageerinud.

Nüüd mõtle situatsioonile, kui näiteks kiitsid kedagi. See keegi muutus ilmselt väga rõõmsaks, käis peale seda terve päeva (ehk isegi kauem) ringi naerulsui ja hing hõiskamas. Kindlasti jagas ta teistele omakordagi rõõmu naeratuse näol ja miskit toredat öeldes. Kuidas Sa ennast peale sellist olukorda tundsid? Usun, et suurepäraselt. Seega oled saanud ka ise, peale heade sõnade jagamist, tagasi midagi head. Oled saanud positiivset energiat.

Sõnale eelneb ja järgneb mõte ning mõttele eelneb ja järgneb sõna. Seega on väga raske öelda, et kumb on tähtsam, kas mõte või sõna. Ehk isegi sama keeruline, kui mõista seda, kumb oli enne, kas muna või kana…

Vanad sissekantud kingad on mugavad. Vahest liigagi mugavad… Nad on juba tekitanud jalas sedavõrd mõnusa tunde, et tunduvad lausa teise nahana. Neid poleks vaja öösekski jalast võtta…

Ja siis tuli keegi ja varastas kingad…, otse jalast. See on valus ja hirmutav…

Niimoodi saab võrrelda elus päris paljusid erinevaid sündmusi, olemisi ja olekuid. Kõik tuttav on hea ja mugav; tundmatu aga hirmutav, võõras, ja võib piltlikult öeldes „pigistada“.

Tegelikult peaks sellest hirmust ebamugavuse ees ju lahti laskma ja vähemalt proovima mõelda, et uus võib olla ka väljakutseid pakkuv, meeldiv ja paljutõotav. Kahjuks oleme inimesed. Mõnede mõttemeel on küll veidi arenenum positiivse mõtlemise suunas, kuid valdavale enamusele on uus hirmutav. Eriti, kui see uus mõjutab edaspidi Sind ööpäevas enamiku ajast.

Tegelikult võib hirm (muidugi mitte halvav) olla elus ka edasiviivaks jõuks. Kas siis lihtsalt selleks, et saaks ennast kokku võtta ja  veidi parem olla või siis selleks, et suudaksime näha enda elus palju erinevaid valikuid. Kindlasti ei usu ma seda, et igal inimesel ongi ainult üks tee käia ja et sellelt kõrvaleastumine viib ainult sohu. Peateelt kõrvale astudes võib leida hoopis uue tee, mille ääres lõhnavad lilled magusamalt, hommikune kaste helgib kirkamalt ja linnulaul paitab kõrvu. Mõnikord peab astuma erinevatele kõrvalteedele mitmeid kordi, et ära tunda see õige, mida mööda saaks rahumeeles astuda. Nautida igat päikesetõusu ja –loojangut, silitada kasteseid rohukõrsi, lasta jahutaval allikaveel sõrmede vahelt läbi suliseda ja visata pehmele muruvaibale selleks, et linnulaulu saatel üks mõnus puhkus teha.

Tähtis on julgeda proovida teha see esimene samm. Kui kohe pole julgust, või kui kohe pole isegi kõrvalteed, siis tasub oodata ja vaadata. Jälgida lihtsalt, mis ümberringi toimub. Vahest võib juhtuda, et õhtul pimedas ei näinudki ühte pisikest teeotsa, mis tegelikult olemas oli. Selle tee algus võib olla väga väike, aga edasi minnes võib tee muudkui laiemaks ja laiemaks minna. Kahjuks ei saa me seda teada, kui ei tee seda esimest sammu.

Me peame laskma hirmul minna ja vaatama elu uue, hirmuvaba pilguga. Vaatama elu põnevuse ja ootusega, et, nüüd algab minu jaoks uus ja huvitav etapp. Sellel uuel teel on kindlasti rohkemgi pakkuda, kui vanal läbitallatud rajal. Ma kohtun uute võimaluste ja inimestega, kogen uusi häid emotsioone, talletan põnevaid teadmisi, mis jäävad minuga ka igal uuel teel. Need aitavad astuda neil teedel rõõmsalt ja reipalt. Tähtis on leida oma elu erinevatel teedelt üles kõik rõõmuhetked ja päikesekillud, talletada need südamesse ja edaspidi anda neist osa teistele, kes kaasränduriteks saavad.

Kirjutasin selle mõtiskluse eelkõige endale, et enda jaoks lahti seletada põhjuseta hirmu põhjused ja neist teadlikult lahti lasta.

Olen siiralt õnnelik, kui keegi minu mõtisklusest leidis omale veidikenegi positiivseks mõtlemiseks tuge ja lohutust. Leidis enda jaoks uue tee või vähemalt peatus hetkeks ja jäi vaatlema… ja ootama. Ootama uut põnevat ja helget algust.

Jõudu ja positiivset mõtlemist kõigile!

Kui keegi oleks kuu aega tagasi üritanud mulle selgeks teha, et alati pole aeg igal pool ühetaoline mõõde, siis ma oleks väitjasse väga skeptiliselt suhtunud.

Olen praeguseks Taimaal viibinud veidi üle 3 nädala ja võin täie tõsidusega kinnitada, et Tais on aeg hoopis teise tähendusega. Siin maal on inimestel aega rohkem, kui nt Eestis. Päris kindlasti kohe.

Phuketis pole ma veel kohanud ühtegi inimest, kel oleks kuhugi kiire. Veel vähem inimest, kes isegi ei tea, kuhu tal kiire on. Seda juhtub sageli aga inimestega meil – Eestis. Inimesed tormavad päevad läbi millegi suunas. Ilmselt oma eesmärkide saavutamise suunas…. Uksest ja aknast tulvab sisse sõnumeid, kui oluline on püstitada oma elus eesmärk, siis luua mingi tegevusplaan ja asuda seda rada mööda jooksma. Just nimelt jooksma, mitte jalutama ja teed nautima. Kui ei jookse võib eesmärk eest ära joosta:) Või mõni teine sinu eesmärgi endale napsata. Oh seda häda ja viletsust siis. Kogu tehtud raske töö on läinud vett vedama. Tuleb püstitada jälle uus eesmärk ja kogu raske teekond taas algusest ette võtta.

Naljakas mis?

Taimaal inimesed lihtsalt kulgevad. Võib öelda, et isegi tiksuvad koos Eluga. Ärkavad hommikul päikesega ja lähevad magama siis, kui parajasti tunnevad, et nüüd on uneaeg. Õigemini, kui keha ütleb, et nüüd tahaks veidi puhata.

Inimesed peavad oma väikeseid ärisid täpselt sedamoodi, kuidas see neile sobib ja nende elu-olu sisse mahub. Mõnikord ma lausa imestan, et kas neil polegi ühtegi vaba päeva. Mulle tundub, et mõni pisike pood või putka on 24/7 lahti. Ilmselt ongi, sest äritegemine on neile inimestele eluviisiks, või õigem oleks öelda elu osaks. Ilmselt nad ikka vahel sulgevad ka oma putkad, aga mitte nii, nagu meil, et teatud kellaaegadel, vaid täpselt siis, kui neil on vaja endal mingeid teisi asju kusagil ajada, või kui täna nt. ei viitsigi äri ajada ja tahaks hoopis randa minna.

Nai Harnis on üks pisike söögikoht. Täiesti ilmetu kohalike paik, kus miskit pole tehtud mõeldes turistidele. Pigem võib öelda, et selle välimus peaks iga korraliku turisti suisa eemale peletama. Naljakas on aga see, et selles kohakeses saab, ilmselt ma ei liialda, parimat Som Tam’i (rohelise papaia salat) selles piirkonnas või isegi kogu Phuketi saarel. Kunagi ei tea aga ette, kas tädi putka on täna lahti, või mis kellast kellani ta on lahti. Äri tehakse siis, kui see kattub enda elu-olu ja tegemistega.

Inimesed Taimaal on sõbralikud. Nad on nii lahked, et vahel on meil eurooplastel isegi piinlik. Pole harjunud nii laia suuga kogu aeg vastu naeratama. Inimesed on väga siirad ja vahetud. Kui neil on naljakas, siis nad naeravad kõva häälega. Kui neil on kurb, siis ilmselt ka nutavad, ehkki minul veel juhust seda näha õnneks pole olnud. Kõige rohkem olen näinud inimesi, kes on oma eluga rahul.

Eile nägin nt meest, kes lihtsalt lebas oma hütikese ees oleva sala all. Ümbrus oli kohutav, mees ise karvane ja must. Uskuge või mitte, aga ta oli rahulolev. Mitte ükski tema keharakk ei väljendanud mingitki piina, et talle ei meeldiks olla seal, kus hetkel oli ja selline, nagu hetkel oli.

Džungliretkel ööbisime järve peal puust bungalow’tes. Seal elas ka ilmselt pool suguvõsa, kes džungliretkele tulnud turistidele ööbimist ja toitlustamist pakkusid. Inimesed elavadki seal tõenäoliselt palju aastaid oma ploti peal ja käivad väga harva maal. Kuna maale oli sealt 1-1,5 h paadisõitu, siis päris igal hetkel pole maal käia kõigil lihtsalt võimalik. Nende peamiseks söögipooliseks on kala ja roheline, mida nad sealsamas kasvatavad. Oli seal ca 3 aastane tüdruk, kel ma seal viibitud aja jooksul (3 päeva) ei näinud mitte ühtegi mänguasja. Tema mängumaaks oli suur järv, kus ta ema abiga ujumas käis, mängukaaslasteks inimesed, kes teda ümbritsesid ja mänguasjadeks kuskil kööginurgas ilmselt potid-pannid, millega turistidele ja perele toitu valmistati.

Me peaksime ennast aktsepteerima. Me peaksime olema just sellised nagu oleme ja olema hetkes, kus me oleme. Kui see hetk on kurb, siis nutma kogu südamest; kui see hetk on rõõmus, siis naerma laginal.

95% Tai elanikest on budistid. Ilmselt on budismi neli kõige tähtsamat tõde neile juba emapiimaga kaasa antud.

• Mitte miski siin elus pole püsiv (ei asjad, ei nähtused).

• Kõik emotsioonid tekitavad kannatusi.

• Kõik nähtused on illusoorsed ja tühjad, neil puudub olemus.

• Virgumine ei eksisteeri aja, ruumi ja siin toimuvate jõudude sfääris.

Pole olemas mingit ühest tõde, pole olemas valet. Kõik on suhteline.

Kui neile tõdedele pisut sügavamalt mõelda ja võtta neid sõna sõnalt, siis polegi vist väga teist võimalust, kui võtta elu sellisena, nagu ta hetkel on. Nii nagu Taimaal inimesed võtavad…

See on üsna tavaline lause, mida inimene raskushetkedel kogu hingest ohkab. Millegipärast on levinud arvamus, et õnn on miski, mille nimel peab midagi tegema. Mõni arvab, et on õnnelik siis, kui teeb teised õnnelikuks. Mõne jaoks on õnn paljude kallite asjade omamises. Teised arvavad, et õnn peitub perekonnas: kui on abikaasa ja lapsed. Osade jaoks on õnn see, kui saavad tegeleda meelepärase hobiga.

Ka mina arvasin varem samuti.

Kui nii, siis tekib küsimus:

Kas üksi elavad perekonnata inimesed on õnnetud?

Kas need, kel polegi mingit kindlat hobi on õnnetud?

Kas inimesed, kes tõepoolest pole oma elu eesmärgiks võtnud ainult teistele mõtlemise, vaid armastavad iseennast ja pühenduvad enesele on õnnetud?

Kas nt Aafrikas elavad inimesed, kel tõepoolest pole muud, kui elamiseks pisike hütt on ikka kohe kindlasti õnnetud?

Mulle tundub, et päris nii see pole.

Õnn on sisemine seisund. Õnnelik võib olla ka siis, kui maailm ümberringi kokku variseb. Küsimus on selles, kuidas ümberringi toimuvasse suhtuda.

Kui võtta nt töökoha kaotust mitte õnnetuse, vaid uue võimalusena edasi areneda; elukaaslase kaotust võimalusena uusi ja paremaid suhteid luua; mingit muud õnnetust oma elus käsitleda õppetunnina ja mõelda, et mida mulle nüüd sellega mõista Universumi poolt taheti anda.

Kui me võtame kõike halba, mis meiega juhtub halvana, siis oleme õnnetud. Kui me käsitleme juhtunut õppetunnina ja uuesti jalule ei tõuse mitte niisama, vaid võtame maast üles tõustes kaasa ka mõne tarkusetera, siis peaksime oleme õnnelikud. Õnnelikud just seepärast, et tulevikus oskame olla neis asjus paremad…

Uue suhte loomisel oleme ise tasakaalukamad ja teisega arvestavamad, vana töökoha kaotusel võib olla mõte, et hakkame nt ise ettevõtjaks ja tegelema asjadega, mida armastame (südamega tööd tehes oleme ka edukamad), raskest haigusest paranedes pöörame tulevikus endale rohkem tähelepanu ja hakkame ka ennast armastama.
Inimmõistus on võimas ja kõik on täpselt nii palju võimalik, kui palju me selle endale võimalikuks mõtleme… Ja seejärel vastavalt käitume/tegutseme. Taevast niisama lihtsalt meile õnn pähe ei kuku. Higimull otsaees midagi spetsiaalselt tehes ka õnn sülle ei jookse.

Õnn on meie mõtete tulem…

Ühte, milles on ise veendunud ja mida tundnud, on see, kui oluline on olla oma minaga kooskõlas. Tunda iga päev kõiki asju tehes sisemist rahulolu. Mitte egost tingitud rahulolu millegi hästi tegemisel, vaid lihtsalt rahulikku tunnet, et maailm kulgeb omasoodu ja, et pole mõtet sellele kulgemisele vastuvoolu sõuda, vaid vaadata, mida maailm meile täna pakub, võtta see tänulikkuses vastu ja minna edasi aktsepteerides ümbritsevat.

Hiljuti ütles üks inimene mulle, et ma olen muutunud. Ma ise ei saanud kohe arugi, et mis mõttes. Ma pidavat särama ja näima õnnelik.

Huvitav….

Minu elus pole füüsiliselt võrreldes varasemaga midagi muutunud.

Muutunud on minu mõttemaailm. Olen teadlikult korrigeerinud oma mõtlemist ja püüdnud leida endaga lepitust, et olla rahulik. Mediteerin iga päev, sest see pidavat tormi mõtetes vaigistama ja pikemas perspektiivis aitama tunda ennast rahulikumana. Küllap see siis nii on, praegu veel täpselt ei oska kinnitada, kuna olen seda praktiseerinud järjepidevalt poolteist kuud. Mingi tulemuse saamiseks pidavat minimaalselt kuluma aga kuus kuud.

Olen kaugel veel sellest, et minu mõtteid valdaks 100% rahulik meel, kuid usun sellesse, mida teen.

Kui inimesed teevad seda, millesse usuvad, siis tõepoolest on võimalik piltlikult öeldes liigutada ka mägesid. Mis see pisike mõtlemine siis ära pole…:)

Eile õhtul mediteerides vallutasid mind üsna kummalised tunded. Ilmselt seoses 24. veebruariga on minu alateadvus vaikselt mõelnud mõtteid, mis alles nüüd mediteerides mulle päriselt kohale jõudsid.

Viimasel ajal on paljud minu tuttavad läinud Eestist minema, mõni pikemaks ajaks reisile ja mõni ära – päriselt. Loomulikult õnne otsima soojemasse kliimasse. Ka mina sõidan viie päeva pärast kuuks ajaks Taimaale, küll siiski puhkama, mitte päriselt ära.

Olen ennast viimasel ajal tabanud tihti mõtlemast, et mis oleks, kui elaks ka mujal. Kui võtakski kätte ja seaks oma elu üles kogu krempliga kuskil palmi all. Kõigutaks jalgu, vaataks, mis võimalused elu ise välja pakub ja  lihtsalt oleks… Kliima ümberringi oleks soe, eksistentsiks piisab vähesest, kui valida elamiseks suhteliselt odavat äraelamist võimaldav riik.

Äkki tunneks ennast õnnelikumana?

Või mõnikord tuleb mõte, et miks ma ei sündinud kusagil soojema kliimaga riigis. Praegu ulub külm tuul akna taga ja jäised hanged on põlvini.

Eile jõudis minusse aga rahu ja teadmine, et mulle meeldib elada Eestimaal.

Mõned päevad tagasi oli väljas vapustav ilm. Temperatuur oli suhteliselt soe (7-8 kraadi alla nulli) ja taevast langes alla suuri valgeid pehmeid lumeräitsakaid. Need kleepusid hetkega ripsmetele, juustele, paitasid külma hingusega põski ja veeresid suurte märgade pisaratena näolt maha. See oli kirjeldamatult mõnus tunne.

Tuli meelde lapsepõlv, kus hommikul üles ärgates oli esimeseks mõtteks välja hangedesse sumpama minek. Igaks juhuks võtsin alati kaasa luua või toeka roika, mis toetasid veidikenegi edasiminekut hangedes, mis tõepoolest ulatusid väikesele lapsele rinnuni.

Meenusid esimesed kevademärke ilmutavad päikesekiired, mis soojendasid hiiglaslikke jääpurikaid räästas nii soojalt, et mööda kõnniteed minnes võis tõepoolest kuulda kevade esimest häält, milleks oli „tilk, tilk, tilk…“.

Mäletan tunnet, kui leidsin esimese kuldkollase paiselehe. See rõõm oli kirjeldamatu, sest nüüd oli minu jaoks kevad tõeliselt alanud. Ja maikuu hurmav sirelite lõhn. Kojujõudmine koolist võttis tegelikkusest kaks korda rohkem aega, sest ilmtingimata oli vaja kõigilt sirelipõõsastelt, mis koduteele jäid, üles leida ja noppida ning suuri soove mõeldes ära süüa kõik viiekroonlehelised õied. Uskusin siiralt nende soovide täitumist… Koos nende soovidega oli hinges ka juba suvi.

Meenub maal vanaema juures hoovi peal kummelimuru, mis paitas jalataldu kui pehme mummuline samet. Loomulikult ei oleks suutnud mitte miski asendada esimeste peenralt leitud tumepunaste päkeseküpsete maasikate maitset. Metsmaasikad, mis said heinakõrrele lükitud metsaveerel või kraavipervel olid nii maitsvad, et neid ei raatsinud mõnikord isegi süüa. Värskelt niidetud heina magushapu lõhn. Juulikuised ööd värskelt tehtud heina sees maal sugulaste juures lakas, kus uni tuli alles siis, kui uus päev juba alanud. Kõik need oma peenardelt, marjapõõsastelt ja viljapuudelt korjatud imemaitsvad viljad suve lõpupoole toovad praegugi need maitsed pelgalt neile mõtlemisest keelele.

Kui algas kool, algas ka sügis,  kuldse lehesaju ja hommikul härmas rohukõrtega. Mäletan, kui mõnus oli astuda veelompidele, millele pakane juba õrna jääkirme oli kaanetanud. See jääkoore murdumise hääl „prõks“ oli ühtaegu lummav ja hirmutav.

Kuidas me ootasime esimest lund, millega oli kindlalt alanud ka talv. Igal hommikul tormasime õega aknale, et näha, kas lumi on maas. Kui lumi lõpuks tuli, siis enam polnud aega toas istuda. Väljas kelgutamisest ja lumekindluse ehitamisest sai pikaks ajaks meie põhitegevus. Vähemalt meie enda arvates kõige olulisem ja tähtsam tegevus.

Ja see kõik meenus mulle nüüd jälle…

Tegelikult on ju palju sellest ka praegu veel alles. Meil on võimalus tunda samasugust puhast rõõmu selliste väikeste asjade üle nagu lumememme tegemine või sireliõitest õnne otsimine. Lükata paljad jalatallad sügavale pehme muruvaiba sisse ja lükkida metsaserval maasikaid rohukõrrele. See on ju meie endi teha. Me lihtsalt peame tahtma seda ja siis lihtsalt tegema. Nii lihtne see ongi…

Eestimaa on oma mitmekesisuses ja aastaaegade muutumises ilus. See on maa, kus pole kunagi igav, kui oskad kuulata ja vaadata seda, mida loodus pakub.

Siin elavad head inimesed. Ma tunnen väga paljusid abivalmeid ja südamlikke inimesi ning ma usun, et kui kõigi meie head sõbrad ja tuttavad kokku arvata, saamegi kokku väga palju suurepäraseid inimesi. Me lihtsalt ei tunne veel neid kõiki, aga nad on olemas.

Ma olen tänulik, et olen sellel maal sündinud ja siin kasvanud. Mul on võimalus siit mõnikord ära käia, kuid praegu usun ma kindlalt, et tulen alati tagasi.
Aitäh Sulle Eestimaa!

Lohutus

Me oleme teel. Esimesest hingetõmbest selles elus alustame minemist. Mingil kummalisel põhjusel kõik suunduvad kuhugi. Kas sellel

minemisel on ka sihtkoht? Kas on olemas koht, kuhu tahaksime kõik lõpuks jõuda?

Sellel teel on palju kaaslasi. Mõned tulevad kutsumata ja teised oleme ise kaasa kutsunud. Kas kutsumata kaaslaste üle peaksime pahandama?

Ilmselt mitte, sest nendega koos rännates võime tutvuda ka paljude meeldivate kaaslastega, kes hiljem liituvad. Hiljem, kutsumata tulnutest mittemeeldivad kaaslased jäävad maha… Nad ei jõua sammu pidada.

Või muutuvad talutavateks… Neid lihtsalt ei pane tähelegi enam. Peaasi, et nad pole koormaks, siis on kergem minna.

Head partnerid lähevad meiega aga lõpuni… ning sealt algame kõik koos uut minemist.

Usun siiralt, et inimesed sünnivad/tulevad siia maailma mingi kindla suurema eesmärgiga. Kõigel, mille on Universum loonud, on mõte. Ka igal indiviidil. Mitte keegi ei tea ilmselt kohe sündides, mis on tema tuleku põhjus.

Selleks, et see välja selgitada, tuleb muutuda teadlikuks. Teadlikuks oma sammudest…. Sammude all pean silmas mõtteid, tundeid ja tegevusi. Jahmatavalt paljud elavad oma elu ära ilma teadlikuks sündimatagi. Jah, nende materiaalne keha on sündinud, neil on ka hing…tõepoolest. Aga, kas nad tegelikult tunnevad ennast, oma hinge, oma vaimu? Kas nad elavad iga hetke elust teadlikult või lähevad nad vooluga kaasa, lastes end mõjutada ümbritsevast. Enamik kahjuks astub kellegi teise, mitte enda jalajälgedes.

Hea on see, et meil on aega muutuda teadlikuks. Universum pole kellelegi uksi sulgenud. Pole uksel silti, et alla 18. aastastele keelatud või, et see tantsupidu on ainult alates keskeast. Meil kõigil on võimalus muutuda. Meile kõigile on antud täpselt sama stardipositsioon. Kõik on kutsutud osalema. Nüüd on igaühe enda otsustada, kas ta soovib startida või mitte ja kuna ta seda teha soovib. Lihtsalt, kui liiga hilja alustada, siis jääb ka vähem aega selles elus teadliku elu jaoks. Aga loomulikult pole keelatud muuta ka vähest aega, mis jäänud. Ka see võib olla teadlikult enda valikutega elatud aeg.

Kui me läheme teadlikult, astudes samm sammu haaval, austades iseennast ja teisi, külvates enesesse ja enese ümber rõõmu, rahulolu ja õnne, siis me olemegi kohal. Kogu aeg. Siis me saame teada, et sihtkohta polegi, kogu teeloleku aja oleme tegelikult olnud kohal…